Nähtavusest räägitakse sageli kui oskusest ennast väljendada, oma ideid jagada ja avalikult esile astuda. Kuid enne, kui inimene saab olla nähtav teistele, peab ta olema valmis nägema iseennast – koos oma tugevuste, vastuolude, hirmude, vajaduste ja nende sisemiste häältega, mis ütlevad, et ta ei ole veel valmis.
Terapeudi, coach’i ja hüpnoterapeudi Maris Arulepa teekond tuletab meelde, et nähtavus ei ole üks otsus ega edukalt avaldatud postitus. See on pidev suhe iseendaga. Küsimus ei ole ainult selles, kas me julgeme vajutada „publish“, vaid selles, millisest sisemisest kohast me seda teeme: kas elevusest ja tähendusest või survest, tõestamisvajadusest ja hirmust maha jääda.
Punkt A: välised saavutused ei lahenda sisemist valu
Maris kirjeldab ennast overachiever’ina — inimesena, kelle jaoks on loomulik liikuda tipu poole või võtta ette järgmine väljakutse. Juba noorelt oli tema elus hulgaliselt saavutusi. Ta oli edukas võistlustantsus, pälvis tunnustust kokanduses ja fotograafias ning oli jõudnud valdkondadesse, kuhu paljud alles pürgisid.
Väljastpoolt võis kõik tunduda suurepärane. Ometi jõudis ta pärast lapse sündi sünnitusjärgsesse depressiooni.
See kogemus tõi teravalt esile ühe olulise tõe: välised saavutused ei kaitse meid sisemise valu eest. Me võime olla edukad, tunnustatud ja võimekad ning samal ajal tunda, et meie sees ei ole enam jõudu edasi minna.
Abi tõi hüpnoosiseanss, millest sai Marise teekonna pöördepunkt. Mitte seetõttu, et üks kohtumine oleks lahendanud kogu elu, vaid seetõttu, et see avas talle ukse inimese sisemaailma sügavamaks mõistmiseks. Sellest hetkest hakkas tema tähelepanu liikuma väliselt kuvandilt sisemisele kooskõlale.
Pöördepunkt: küsimus „Kuidas ma paistan?“ asendus küsimusega „Kas see on päriselt õige?“
Marise professionaalne areng viis ta hüpnoosi, psühholoogia, neuropsühholoogia ja mitme teise inimese toimimist käsitleva valdkonna juurde. Teadmiste kasvades muutus ka tema sisemine kompass.
Üha olulisemaks sai küsimus, kas see, mida ta klientidega teeb, on lisaks tulemuslikkusele ka eetiline, haridusele toetuv ja sisemiselt õige. See on oluline muutus iga nähtavuse teekonnal: me ei küsi enam ainult, kuidas olla rohkem nähtav, vaid mille nimel ja millise vastutusega me nähtavaks muutume.
Maris ei romantiseeri enesearengut ega väida, et inimene peab kõike ise lahendama. Vastupidi – tema sõnul ei ole me loodud kõigega üksi toime tulema. Ka temal on terapeut, coach ja meeskond. Lisaks teeb ta iga päev tööd iseendaga, et märgata oma mõtteid, tundeid ja suunda.
See on küpse enesejuhtimise tunnus. Abi küsimine ei vähenda meie tugevust. See võimaldab meil oma tugevust teadlikumalt kasutada.
Punkt B: nähtavus, mis ei sünni läbisurumisest
Tänaseks on Maris astunud järgmise sammu ka rahvusvahelise nähtavuse suunas. Ta on loonud ingliskeelse veebilehe ja hakanud teadlikumalt jagama oma tööd laiemale publikule.
Ka tema peas on endiselt hääl, mis võib kahelda, kritiseerida ja negatiivseid mõtteid korrata. Suurim taipamine on olnud mõistmine, et see hääl ei räägi alati tõtt. Sageli on see lihtsalt vana mõttemuster, mis on harjunud teda kaitsma, piirama või kinni hoidma.
Maris on õppinud, et mõnikord piisab jalutuskäigust, vestlusest sõbraga või teadlikust pausist, et mõttemustrist eemalduda. Siis muutub taas nähtavaks maailm, mis on avaram kui meie sisemine kriitika.
Overachiever’ina ei ole tema lahendus olnud veel kiiremini liikuda. Vastupidi – ta nimetab oma olulisteks tasakaalustajateks aeglustamist, seedimist ja kätega millegi loomist. Vahel tähendab areng tegutsemist. Vahel tähendab see diivanil kirjutamist, pilvede vaatamist, kohvikus istumist või uue vahuveini käärima panemist.
Aeglustamine ei ole ambitsiooni vastand. See on viis kontrollida, kas liigume endiselt õiges suunas.
Viis õppetundi Marise nähtavuse teekonnast
1. Julgus on meis juba olemas.
Sageli ei ole probleem julguse puudumises, vaid sisemises tõkkes. Selle asemel, et ennast jõuga hirmust läbi suruda, tasub uurida, milline mõte, kogemus või haav julgust kinni hoiab.
2. Ära usu automaatselt kõiki oma mõtteid.
Korduv kriitiline hääl võib tunduda tõena, kuid olla hoopis vana kaitsemuster. Pane tähele, milliseid lauseid sa endale enne nähtavaks muutumist räägid.
3. Õpi eristama ärevust ja elevust.
Kehas võivad need tunduda sarnased. Küsi endalt, kas praegune energia tuleb sisemisest „jah“-tundest või enda sundimisest.
4. Kirjuta oma korduvad mustrid üles.
Kui mõtted jäävad ainult pähe, on neid keeruline märgata. Kirjutamine aitab näha, mis käivitub, millal see käivitub ja mida sa tegelikult vajad.
5. Mine jalutama ilma sisendita.
Pane kõrvaklapid ära. Ära kuula podcasti, muusikat ega audioraamatut. Märka, kuhu su mõtted vaikuses liiguvad ja milline tunne kehas esile tuleb. See võib olla kõige lihtsam esimene samm iseenda suunas.
Marise lugu näitab, et nähtavus ei pea tähendama seintest läbimurdmist. Mõnikord on vaja hoopis peatuda, ringi vaadata ja märgata, et kusagil on uks juba avatud.
