Mis siis, kui nähtavuse suurim takistus ei ole üldse teiste inimeste arvamus?

Mis siis, kui palju olulisem küsimus on: kui palju võimu me nende arvamusele anname?

Elena Koidi nähtavuse teekond ei alanud enesekindlusest. Pigem vastupidi.

Ta mäletab ennast lõputööd kaitsmas värisevate kätega, sõnu otsimas ja teadmisega, et eneseväljendus ei ole tema tugevus. Hiljem töötas ta kinnisvaravaldkonnas, kus tuli juhtida üldkoosolekuid — olukordi, kuhu ta läks mõnikord läbi pisarate ja suure sisemise vastupanu.

Täna räägib ta taskuhäälingutes, koolitab, teeb videoid ja jagab avalikult mõtteid, mis ei ole alati mugavad ega kõigile meeldivad.

Mitte sellepärast, et hirm või kriitika oleksid kadunud, vaid sellepärast, et tema suhe nendega on muutunud.

Nähtavus ei alanud otsusest olla nähtav

Elena loos on midagi, mis minu meelest iseloomustab paljude tugevate ekspertide teekonda.

Ei olnud üht hetke, mil ta oleks otsustanud: nüüd hakkan ehitama oma persoonibrändi.

Alguses jagas ta teadmisi pigem kirjalikult ja ilma suurema nähtavuse ambitsioonita. Nähtavus kasvas koos temaga.

Koos sellega kasvas ka võime taluda seda, mis nähtavusega paratamatult kaasneb: arvamusi, hinnanguid, kriitikat ja inimesi, kellele sinu viis maailma näha lihtsalt ei meeldi.

Elena ütleb väga otse: võiksime loobuda mõttest, et peame kõigile meeldima.

Sest kui püüame pidevalt aimata, milline versioon meist teistele sobiks, võime küll muutuda turvalisemaks — aga samal ajal kaotame selle, mille järgi õiged inimesed meid üldse ära tunnevad.

Ehedus tekitab polaarsust.

Mõne inimesega tekib resonants. Mõnega mitte.

Ja see on normaalne.

Pöördepunkt: tormist ei pea ära jooksma

Üks väga konkreetne pööre Elena nähtavuses sündis kodus, vestluses oma teismelise pojaga TikTokist.

Elena oli endale öelnud, et TikTok pole tema koht.

Liiga palju toksilisust. Liiga palju negatiivsust.

Siis tekkis tal teine küsimus.

Kui tema laps selles keskkonnas aega veedab ja Elenal endal on midagi väärtuslikku öelda, siis miks peaksid seda ruumi täitma ainult need hääled, kellega ta ise ei nõustu?

Mõni tund hiljem oli konto tehtud ja esimene video üleval.

See haakub ühe kujundiga, mida Elena vestluses kasutab: tormi eest põgenemise asemel saab liikuda sellele vastu. Elena kasutab selle kirjeldamiseks lehma ja pühvli metafoori.

Torm tuleb niikuinii.

Küsimus on selles, kui kaua me selle eest põgenedes oma energiat kulutame.

Nähtavusega on sageli sama.

Me võime aastaid valmistuda, õppida, mõelda, lihvida, oodata enesekindlust ja ideaalset hetke.

Või minna ebamugavusele vastu — ja kasvada läbi tegemise.

Kõige olulisem muutus toimub sees

Elena üks tugevamaid mõtteid puudutab kriitikat.

Probleem ei ole tingimata selles, mida teine inimene ütleb. Küsimus on selles, millise positsiooni me talle enda sees anname.

Millise õiguse anname enda määratlemiseks inimesele, kes on näinud kolmeminutilist videot või lugenud kolme lauset?

Ja kas me hakkame seejärel seda lugu tõestama või ümber lükkama?

Sest hetkel, mil hakkame juhuslikule kriitikule põhjendama, miks me tegelikult ei ole sellised, nagu tema väidab, oleme juba tema mängu astunud.

Elena sõnastab siit ühe nähtavuse kõige olulisema sisemise nihke:

kas ma tahan päriselt elada kellegi teise loodud loos?

Kuhu see teekond viib?

Mitte tingimata miljonite jälgijateni.

Ja ka see on oluline.

Elena rõhutab, et nähtavusel on erinevad tasandid ning kõik inimesed ei vaja suurt avalikku tuntust. Mõju võib sündida oma valdkonnas, kogukonnas või väga konkreetses inimringis.

Oluline on, et nähtavuse vorm sobiks inimese, mitte trendiga.

Samas on kahju, kui inimesed, kellel päriselt on kogemust, sügavust ja midagi väärtuslikku öelda, vaikivad ainult sellepärast, et kusagil nende sees elab endiselt vana lugu:

Kes olen mina, et rääkida?

Elena teekonnast jäävad minuga eriti need viis mõtet:

1. Ära ehita nähtavust vajadusest saada heakskiitu.

Küsi endalt, miks sa tegelikult tahad olla nähtav.

2. Ära anna juhuslikule kriitikule autoriteeti oma identiteedi üle.

Tagasiside võib olla väärtuslik, kuid mitte iga arvamus ei vääri kohta sinu sisemises juhatuses.

3. Ära võrdle oma esimest sammu kellegi kümnenda aastaga.

Meisterlikkus sünnib tegemisest, mitte ootamisest.

4. Luba endal kasvada aeglaselt.

Nagu seeme kasvatab enne juuri ja liigub alles siis valguse poole, peab ka sisemine võimekus nähtavusele järele kasvama.

5. Kui sul on midagi öelda, tee esimene samm praegu.

Valmisolek sünnib suuresti liikumise käigus.

Vestluse lõpus küsisin Elenalt, mida teha inimesel, kes tunneb, et tal on midagi öelda, aga pole veel alustanud.

Tema vastus oli lihtne:

tee kohe ära.

Mida kauem hoogu võtame, seda rohkem jõuame hirmu toita.

Ja võib-olla ongi see üks nähtavuse suuremaid paradokse.

Me arvame, et esmalt peame saama enesekindlaks ja alles siis saame nähtavaks.

Tegelikkuses sünnib suur osa enesekindlusest just nähtavaks saamise käigus.

Nähtavus ei ole edevus.

See ei ole kohustus olla kogu aeg ekraanil ega vajadus kõigile meeldida.

Nähtavus on juhtimisoskus: julgus seista oma mõtte, kogemuse ja väärtuse taga piisavalt selgelt, et õiged inimesed saaksid sind ära tunda, usaldada ja sinu ideedest osa saada.

https://www.elena.ee
https://www.instagram.com/koitelena
https://www.facebook.com/elena.koit
https://www.linkedin.com/in/elenakoit/

Olesija Saue · podcast „Julgus olla nähtav