Nähtavus ei alga alati soovist olla tähelepanu keskpunktis. Mõnikord saab see alguse lihtsalt soovist teha midagi olulist, jagada oma kogemust või astuda järgmine samm enne, kui kahtlused jõuavad meid peatada.

Võitlussportlase ja treeneri Edvin-Erik Kibuse teekond on ehe näide sellest, kuidas nähtavus võib kasvada välja pühendumisest oma tegevusele. Ta ei ole ehitanud oma nähtavust läbimõeldud strateegiale ega vajadusele teistele muljet avaldada. Ta on lihtsalt järjepidevalt teinud oma asja, jaganud seda, mida tunneb ja teab, ning liikunud samm-sammult sinna, kuhu sisemine soov teda on juhtinud.

Tema loos ei ole julgus vali ega demonstratiivne. See väljendub valmisolekus minna trenni ka siis, kui ei taha, astuda ringi ka siis, kui kõik ei ole ideaalne, ning vajutada avaldamisnuppu enne, kui ülemõtlemine idee lämmatab.

Punkt A: algus, mis ei ennustanud profisportlase karjääri

Edvini võitlussporditeekond algas kümneaastaselt karatetreeningutega. Mitte seetõttu, et ta oleks olnud erakordselt sportlik või silmapaistvate füüsiliste eeldustega laps. Vastupidi – tal oli astma ja palju allergiaid ning pere otsis talle tegevust, mis võiks tema tervist toetada.

Üks treening viis teiseni. Filmides nähtud kangelased tekitasid temas soovi saada sama tugevaks ja võimekaks. Karate viis ta järgmiste võitluskunstide juurde ning lõpuks profiringi.

Aastate jooksul on Edvin võistelnud eri maailmajagudes, tegelenud profiboksi, kikkpoksi, taipoksi ja MMA-ga ning pidanud kokku 75 profimatši. Selle kõige kõrval hakkas ta oma teekonda blogis jagama.

Ka kirjutamise taga oli suurem missioon. Võitlussporti saadab sageli vägivalla, agressiooni ja kaklemise kuvand. Edvin soovis näidata, et ringis nähtav on vaid väike osa tervikust. Palju olulisem toimub väljaspool ringi: ettevalmistus, eneseületus, distsipliin, suhetega toimetulek, vigastustest taastumine ning oskus püsida oma eesmärgi juures ka keerulistel päevadel.

Pöördepunkt: tulemusest olulisemaks muutus teadmine, et kõik sai antud

Võistlusspordi üks suurimaid õppetunde on see, et ideaalset ettevalmistust ei ole olemas.

Elu ei peatu selleks ajaks, kui sportlane valmistub matšiks. Tulevad vigastused, magamata ööd, keerulised suhted, kahtlused ja ootamatud sündmused. Ometi on kalendris kindel päev, mil tuleb olla valmis, astuda ringi ja anda selle hetke parim sooritus.

Edvini jaoks sai oluliseks arusaam, et võit ja kaotus ei määra alati kogemuse väärtust. Võib olla häid kaotusi ja halbu võite.

Ta kirjeldab oma viimast matši, mille eel oli ta murdnud ninaluu. Mõistlik oleks olnud loobuda, kuid sisemine võitleja ja antud lubadus viisid ta siiski ringi. Ta kaotas matši, kuid ei tundnud, et oleks läbi kukkunud. Tal oli hingerahu, sest ta teadis, et oli neis tingimustes andnud endast kõik.

See on oluline nähtavuse õppetund ka väljaspool sporti. Me ei saa alati kontrollida tulemust, teiste hinnangut ega vastuvõttu. Küll aga saame kontrollida oma ettevalmistust, kohalolu ja valmisolekut anda endast parim.

Punkt B: võistlejast kaasteeliseks ja treeneriks

Täna on Edvin leppinud teadmisega, et tema võistluskarjäär on lõppenud. See otsus tõi kaasa kergenduse ja võimaluse vaadata võistlussporti uue pilguga.

Ta ei pea enam ise valmistuma järgmiseks matšiks, vaid saab olla teistele kaasteeline ja treener. Ta aitab inimestel kogeda võitlusspordi mõju turvalises ja mängulises vormis ning on üks Next Roundi juhendajatest.

Võitluskunstid aitavad inimestel igapäevastest rollidest välja astuda. Kui juht ja töötaja teevad koos harjutusi, kaovad hetkeks ametinimetused ning nähtavale tuleb inimese tõeline olemus. Tekib teistsugune kontakt ja kohalolu.

Poksitreening sunnib olema siin ja praegu. Jooksu või jõutreeningu ajal võivad mõtted minna tööülesannetele ja õhtustele plaanidele. Paarisharjutuses annab hajunud tähelepanu endast aga kohe märku. Seetõttu õpetab võitlussport kohalolu viisil, mida ei saa üksnes teoreetiliselt omandada.

Edvini nähtavus ei põhine enam ainult ringis saavutatud tulemustel. Täna jagab ta oma mõtteid, kirjutab, õpetab ning aitab teistel rakendada võitlusspordi põhimõtteid nii töös kui ka elus.

Viis õppetundi Edvin-Erik Kibuse teekonnast

1. Ära oota, kuni tunned end täiesti enesekindlalt.
Edvin ei läinud esimesse trenni ega avaldanud esimest blogipostitust teadmisega, et kõik läheb kindlasti hästi. Ta lihtsalt läks ja tegi. Enesekindlus kasvas tegutsemise, mitte mõtlemise kaudu.

2. Tegutse enne, kui ülemõtlemine sind peatab.
Kui sisemine tunne ütleb, et midagi on vaja teha, tasub esimene samm kiiresti astuda. Mida kauem ootame, seda rohkem jõuavad kahtlused meie otsust nõrgestada.

3. Harjuta tegutsemist sõltumata emotsioonist.
Ka kogenud sportlasel ei ole alati lihtne trenni minna. Professionaalsus ei tähenda pidevat motivatsiooni, vaid oskust teha olulisi asju ka siis, kui tunne ei ole ideaalne.

4. Mõõda ennast selle järgi, kas andsid endast parima.
Võit ei ole alati hea soorituse tõend ning kaotus ei tähenda alati ebaõnnestumist. Sisemine rahu tekib teadmisest, et tegid olemasolevate võimaluste piires kõik, mida said.

5. Kohalolu on treenitav juhtimisoskus.
Nähtav inimene ei ole ainult see, kes räägib palju või seisab laval. Mõjus nähtavus sünnib võimest olla täielikult kohal, märgata teist inimest ja reageerida teadlikult.

Edvin-Erik Kibuse lugu tuletab meelde, et väga vähesed olulised asjad saavad alguse täielikust valmisolekust. Sageli on enne esimest sammu sees värin, ebakindlus ja küsimus, kas me ikka saame hakkama.

Julgus tähendab, et me ei lase sellel tundel enda eest otsustada.

Me läheme trenni. Astume ringi. Vajutame avaldamisnuppu. Jagame oma kogemust. Ja ühel hetkel tagasi vaadates märkame, kui kaugele oleme jõudnud.

Nähtavus ei ole edevus. See on valmisolek panna oma kogemus, teadmised ja hääl teiste teenistusse. See on usalduse ja mõjuga seotud juhtimisoskus.


https://goodfight.ee/next-round-i-treener-edvin-erik-kibus-voitlusspordi-trenn-on-koht-kus-saab-eemalduda-igapaevasest-murast-ja-olla-taielikult-kohal/
https://www.facebook.com/edvinekibus/?locale=et_EE
https://www.instagram.com/edvinkibus/?hl=en