Nähtavus algab sageli hetkest, mil senine elu jääb meile liiga väikeseks

Vahel ei alga nähtavuse teekond suurest ambitsioonist saada tuntuks. See algab palju vaiksemast, kuid sügavamast tundest: ma ei taha enam jääda samasse kohta.

Just sellisest punktist sai alguse ka bowlingutreeneri ja valdkonna eestvedaja Kert Truusi teekond. Veel aasta tagasi oli avalik esinemine üks tema suuremaid hirme. Intervjuud, kaamera ees olemine ja vastutus esindada peale iseenda ka tugeva mainega ettevõtet, tekitasid temas nii suurt pinget, et sellega kaasnesid magamata ööd, põhjalik ettevalmistus ja pidev sisemine võitlus.

Täna istub Kert ise mikrofoni ees, jagab oma lugu, esindab bowlingut ning võtab vastu rolle, mida ta varem poleks uskunud end suutvat täita.

Tema lugu tuletab meelde, et nähtavus ei tähenda hirmu puudumist. See tähendab valmisolekut liikuda edasi ka siis, kui hirm meiega kaasa tuleb.

Punkt A: „Ma ei teadnud, kas saan hakkama“

Kerdi suurim sisemine takistus oli avaliku esinemise hirm ning kartus, et teda mõistetakse valesti või et ta ei tule vastutusega toime.

Elamus Bowlingus töötades tajus ta, et temast võib saada üks ettevõtte kõneisikutest. Ühel hetkel ei olnud nähtavus enam abstraktne enesearengu idee. Oli vaja anda intervjuusid, vastata küsimustele, rääkida kaamera ees ning esindada ettevõtet viisil, mis toetaks selle mainet.

Väljastpoolt võis see tunduda loomuliku arenguna. Seestpoolt oli see aga pingeline protsess.

Kert ei püüdnud oma hirmu eitada ega veenda ennast selles, et kõik on lihtne. Ta õppis ebamugavaid tundeid aktsepteerima ja nendega koos edasi liikuma. Ta valmistus põhjalikult, harjutas vastuseid ja leidis viise, kuidas kehasse kogunenud pinget maandada. Üheks oluliseks toeks sai taipoks, mis aitas tal ärevust füüsiliselt välja elada ning ennast keerulisteks hetkedeks häälestada.

See on nähtavuse puhul oluline õppetund: enesekindlus ei pea tulema enne tegutsemist. Väga sageli sünnib see alles tegutsemise käigus.

Pöördepunkt: inimesed, kes nägid temas rohkem

Kerdi loos ei olnud ühtainsat dramaatilist otsust. Tema nähtavus kasvas võimaluste, suhete ja inimeste kaudu, kes temasse uskusid.

Mõnikord anti talle uuest rollist teada vaid päev varem. Tal ei olnud võimalik pikalt valmistuda ega oodata hetke, mil ta tunneb end täiesti valmis olevat. Ta pidi otsustama, kas võtta võimalus vastu või jääda tuttava turvalisuse juurde.

Ta valis võimaluse.

Sama oluline kui tema enda otsus oli ka teiste inimeste usk temasse. Kert tunnistab ausalt, et üksi poleks ta tõenäoliselt kõiki neid samme astunud. Tema ümber olid inimesed, kes märkasid temas võimeid, mida ta ise veel täielikult ei näinud.

Nähtavuse paradoks seisneb selles, et õiged inimesed saavad meid toetada alles siis, kui anname neile võimaluse meid näha. Kui peidame end täielikult, võivad ka kõige väärtuslikumad võimalused meist mööduda.

Seetõttu hakkas Kert teadlikumalt liikuma uutesse seltskondadesse, looma suhteid ja asetama ennast keskkondadesse, kus võiksid avaneda uued uksed.

Punkt B: nähtavus kui vabaduse ja mõju avardumine

Täna ei tähenda nähtavus Kerdi jaoks enam üksnes esinemisoskust. See on avanud temas uue arusaama iseendast.

Suurim üllatus oli avastus: kui ma suutsin teha midagi, mis tundus varem peaaegu võimatu, siis mida ma veel suudan?

Ühe hirmu ületamine muutis tema enesepilti. Ta nägi, et temas on rohkem julgust, vastupidavust ja potentsiaali, kui ta oli endale seni lubanud uskuda. Nähtavus tõi tema ellu uusi tutvusi, rolle ja võimalusi, kuid veelgi olulisemana suurema sisemise vabaduse.

Sellel teekonnal kannab teda sportlase mõtteviis. Bowling on õpetanud talle emotsionaalset stabiilsust, keskendumist ja järjepidevust. Isegi siis, kui võit tundub matemaatiliselt ebatõenäoline, tuleb järgmine vise teha võimalikult hästi. Mõõn ei tähenda, et järgmine hea hetk pole lähedal.

Sama kehtib nähtavuse kohta. Üks ebakindel intervjuu, vähene tagasiside või eksimus ei määra kogu teekonda. Määravaks saab see, kas jätkame.

Kerdi missioon ei ole enam ainult ise nähtav olla. Ta soovib muuta nähtavamaks ka bowlingu kui spordi, harrastuse ja kogukonna loomise võimaluse. Tema jaoks tähendab kõneisikuks olemine vastutust aidata kasvada millelgi, millesse ta päriselt usub.

Viis õppetundi Kerdi teekonnast

1. Ära oota, kuni hirm kaob.
Hirm ei pruugi enne esimest sammu kaduda. Võta see endaga kaasa, aktsepteeri oma tundeid ja liigu edasi väikeste sammudega.

2. Valmistu, kuid ära nõua endalt täiuslikkust.
Harjutamine loob sisemist turvatunnet. Samal ajal tuleb ühel hetkel lõpetada valmistumine ja astuda päriselt olukorda.

3. Leia viis, kuidas pinget kehast vabastada.
Nähtavus ei ole ainult mõtteline protsess. Liikumine, sport ja teadlik taastumine aitavad kehal suuremat vastutust kanda.

4. Ümbritse end inimestega, kes näevad sinus võimalusi.
Me vajame inimesi, kes ütlevad: „Sa saad sellega hakkama.“ Mõnikord laenavad nad meile oma usku seni, kuni meie enda usk kasvab.

5. Märka ja julgusta teisi.
Üks siiras tunnustus võib anda inimesele jõu astuda samm, mida ta on kaua kartnud. Tagasiside ei pea alati parandama. See võib ka avada.

Nähtavus on juhtimisoskus

Kerdi lugu näitab, et julgus olla nähtav ei ole ühekordne saavutus. See on justkui lumepall, mis hakkab veerema iga uue võimaluse, suhte ja otsusega.

Me ei pea alustama suurelt. Mõne inimese jaoks on esimene samm intervjuu. Teise jaoks ühe mõtte jagamine, uude seltskonda minemine või jah-sõna ütlemine võimalusele, mis tundub veidi liiga suur.

Oluline ei ole see, millal me alustame. Mõni jõuab sellesse punkti varem, mõni hiljem. Oluline on anda endale võimalus sinna jõuda.

Nähtavus ei ole edevus ega soov olla tähelepanu keskpunktis. See on valmisolek seista selle eest, millesse usume, jagada oma kogemust ning aidata oma hääle kaudu nähtavamaks muuta ka teisi inimesi ja olulisi valdkondi.

See on usalduse ja mõjuga seotud juhtimisoskus. Sageli algab see ühest lihtsast, kuid julgest otsusest: ma teen selle ära, isegi kui ma veel kardan.

Episoodi tutvustus

Mis saab võimalikuks siis, kui inimene otsustab astuda vastu hirmule, mis on teda aastaid tagasi hoidnud?

Selles „Julgus olla nähtav“ episoodis vestlen bowlingutreeneri ja valdkonna eestvedaja Kert Truusiga, kelle jaoks oli avalik esinemine veel hiljuti üks suurimaid hirme. Räägime magamata öödest, põhjalikust ettevalmistusest, sportlase mõtteviisist ja inimestest, kelle usk aitas tal astuda rollidesse, milleks ta ennast varem valmis ei pidanud.

Kert jagab, kuidas nähtavus on muutnud tema enesepilti, avanud uusi võimalusi ning andnud talle julguse olla bowlingu kõneisik. See on aus lugu sellest, miks ei pea hirmust enne esimese sammu astumist vabanema ning kuidas üks siiras tunnustus võib muuta teise inimese teekonda.Me elame ajastul, mil nähtav olla näib lihtsam kui kunagi varem. Igaühel on kanal, platvorm ja justkui oma isiklik lava. Mõne hetkega saame avaldada arvamust, jagada pilti, salvestada video ja jõuda sadade või tuhandete inimesteni.

Kuid võimalus olla nähtav ei tähenda veel oskust olla nähtav.

Vestlus ülempreestri ja endise kaitseväe kaplani Aivar Sarapikuga tuletas mulle meelde, et nähtavuse kõige olulisem osa ei ole see, mida teised meis näevad. Palju tähtsam on see, millest meie nähtavus välja kasvab. Kas meie sõnad sünnivad sisemisest kindlusest või vajadusest midagi tõestada? Kas oskame enne rääkimist kuulata? Kas oleme iseendaga kontaktis või juhib meid pidevalt välismaailmast oodatav tagasiside?

Aivari mõtted viivad nähtavuse tagasi selle algallikate juurde: kohalolu, inimlikkuse ja vastutuse juurde.

Punkt A: nähtavus algab teenimisest, mitte tähelepanust

Aivari avalik teekond ei alanud soovist olla esiplaanil. Ligi neljakümne aasta jooksul on ta tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, alustades koguduse igapäevaelu toetamisest ning liikudes edasi vaimuliku, preestri ja ülempreestri rolli.

Peaaegu kakskümmend aastat teenis ta ka Eesti kaitseväe kaplanina, täites mitmesuguseid ülesandeid nii Eestis kui ka välismissioonidel. Ta on olnud pataljonikaplan, vanemkaplan ja Kaitseliidu peakaplan.

Need ametid ja vormid on nähtavad, kuid vorm ise ei ole Aivari jaoks nähtavuse kese. Vorm väljendab vastutust, kokkuleppeid ja teenimist. See eeldab, et „nööbid on kinni ja rind puhas“ – mitte ainult otseses, vaid ka sümboolses tähenduses.

Nähtaval inimesel tuleb mõista, mida ta esindab ja millist mõju tema sõnad avaldavad.

See on oluline õppetund ka juhtidele, ettevõtjatele ja ekspertidele. Nähtavus ei tähenda üksnes õigust mikrofoni võtta. See tähendab valmisolekut vastutada selle eest, mida me mikrofoni kaudu võimendame.

Paljusid inimesi hoiab nähtavusest eemal hirm. Kardetakse kriitikat, vääritimõistmist, häbi või tunnet: „Kes olen mina, et midagi öelda?“

Aivar juhib tähelepanu sellele, et nende tunnete juured võivad ulatuda väga kaugele – meie lapsepõlve, perekonda ja isegi põlvkondadeülestesse kogemustesse. Seetõttu ei saa nähtavusega seotud hirmu alati leevendada üksnes parema sisustrateegia või esinemistehnika abil. Mõnikord tuleb enne väljapoole astumist liikuda sügavamale iseendasse.

Pöördepunkt: kindlus sünnib kohtumisest iseendaga

Aivar ütleb, et ta saab olla nähtav selles, milles ta tunneb end kindlalt. See on lihtne, kuid väga oluline mõte. Nähtavuse pöördepunkt ei pruugi olla suur avalik esinemine, menukas postitus või ametikõrgendus. See võib saabuda hetkel, mil inimene suudab ennast vaadelda ilma hirmu ja hukkamõistuta.

Kas ma suudan olla iseendaga vaikuses? Kas ma kuulen oma sisemist dialoogi? Kas ma mõistan, mida ma tegelikult mõtlen, tunnen ja soovin?

Kui inimene ei suuda iseendaga kohal olla, muutub nähtavus kergesti pelgalt esinemiseks. Hakkame kujundama kuvandit, mis peaks teistele meeldima, ning kaugeneme sellest, kes me päriselt oleme.

Aivari jaoks toetavad sisemist teekonda vaikus, palve, enesevaatlus ja kogukond. Just kogukonnas saab inimene ennast jagada, õppides samal ajal ka teisi vastu võtma. Nähtavus ei ole üksnes eneseväljendus, vaid vastastikune suhe.

Siin peitub oluline erinevus nähtavuse ja tähelepanu vahel. Tähelepanu võib saada valjemini rääkides. Usaldus tekib aga siis, kui meie sõnade taga on kohalolu, kogemus ja sisemine kooskõla.

Punkt B: nähtavus kui teadlik kohalolu

Aivari praegust teekonda iseloomustab oskus ühendada erinevaid maailmu: kirikut ja kaitseväge, traditsioone ja tänapäeva, vaikust ja avalikku sõna.

Ta ei eita digimaailma väärtust, kuid nimetab seda „digitaalvarjuks“. See, mida me sotsiaalmeedias jagame, on osa meist, kuid mitte kogu inimene.

See eristus on tänapäeval erakordselt oluline.

Meie profiil ei ole meie identiteet. Meie postitus ei kajasta kogu meie mõttemaailma. Ka tehisaru jääb Aivari sõnul oma võimekusest hoolimata inimese loodud digitaalseks varjuks. See suudab analüüsida minevikku ja olemasolevat teavet, kuid ei asenda inimese südant, tundlikkust ega tõelist inimlikku kontakti.

Seetõttu ei pruugi tuleviku kõige olulisem juhtimisoskus olla suurem nähtavus, vaid sügavam kohalolu.

Maailmas, kus kõik kiireneb, muutub võime peatuda konkurentsieeliseks. Maailmas, kus igaüks saab rääkida, saab kuulamisoskusest usalduse alus. Ja maailmas, kus nähtavust saab automatiseerida, muutub päris inimene veelgi väärtuslikumaks.

Viis õppetundi teadlikumaks nähtavuseks

1. Liigu enne väljapoole astumist iseendasse.
Selgus selles, mida sa mõtled ja mille eest seisad, loob nähtavusele tugeva aluse. Vaikus ja enesevaatlus ei ole passiivsus, vaid ettevalmistus mõjusaks tegutsemiseks.

2. Ole nähtav valdkonnas, milles tunned sisemist kindlust.
Sa ei pea kommenteerima kõike. Mõju ei sünni teemade rohkusest, vaid sinu teadmiste, kogemuste ja sõnade kooskõlast.

3. Mõtle enne, kui võtad mikrofoni.
Digitaalne lava on kõigile avatud, kuid vabadusega kaasneb vastutus. Küsi endalt, kas sinu sõnad loovad selgust ja väärtust või suurendavad hirmu, häbi ja vastandumist.

4. Ära aja segamini inimest ja tema digitaalset varju.
Sotsiaalmeedia loob esmamulje, kuid usaldus süveneb tõelistes suhetes. Ära lase digitaalsel kuvandil muutuda tähtsamaks kui inimene selle taga.

5. Ole enda ja teiste vastu halastav.
Nähtavaks saamine nõuab harjutamist. Me kõik eksime, õpime ja kujuneme. Pideva enesekriitika asemel vajame rohkem tundlikkust, mõistmist ja julgust jätkata.

Vestlusest Aivariga jäi kõlama kaunis mõte: head ideed tuleb panna paljunema.

Nähtavus annabki meile võimaluse olulisi mõtteid levitada. Kuid selleks, et meie ideed looksid rohkem head kui müra, peavad need kasvama teadlikkusest, kogemusest ja inimlikust kohalolust.

Nähtavus ei ole edevus. See on usalduse ja mõjuga seotud juhtimisoskus.

Julgus olla nähtav algab julgusest vaadata iseendasse. Seejärel tuleb julgus olla päriselt kohal. Alles siis sünnib julgus jagada maailmaga midagi, mis võib ka teisi toetada, ühendada ja edasi viia.

https://kerttruus.ee
https://www.instagram.com/kert.truus/
https://www.facebook.com/kert.truus/
https://www.youtube.com/@kerttruus300

🎙️ Kuula episoodi „Julgus olla nähtav”!