Me elame ajastul, mil nähtav olla näib lihtsam kui kunagi varem. Igaühel on kanal, platvorm ja justkui oma isiklik lava. Mõne hetkega saame avaldada arvamust, jagada pilti, salvestada video ja jõuda sadade või tuhandete inimesteni.
Kuid võimalus olla nähtav ei tähenda veel oskust olla nähtav.
Vestlus ülempreestri ja endise kaitseväe kaplani Aivar Sarapikuga tuletas mulle meelde, et nähtavuse kõige olulisem osa ei ole see, mida teised meis näevad. Palju tähtsam on see, millest meie nähtavus välja kasvab. Kas meie sõnad sünnivad sisemisest kindlusest või vajadusest midagi tõestada? Kas oskame enne rääkimist kuulata? Kas oleme iseendaga kontaktis või juhib meid pidevalt välismaailmast oodatav tagasiside?
Aivari mõtted viivad nähtavuse tagasi selle algallikate juurde: kohalolu, inimlikkuse ja vastutuse juurde.
Punkt A: nähtavus algab teenimisest, mitte tähelepanust
Aivari avalik teekond ei alanud soovist olla esiplaanil. Ligi neljakümne aasta jooksul on ta tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, alustades koguduse igapäevaelu toetamisest ning liikudes edasi vaimuliku, preestri ja ülempreestri rolli.
Peaaegu kakskümmend aastat teenis ta ka Eesti kaitseväe kaplanina, täites mitmesuguseid ülesandeid nii Eestis kui ka välismissioonidel. Ta on olnud pataljonikaplan, vanemkaplan ja Kaitseliidu peakaplan.
Need ametid ja vormid on nähtavad, kuid vorm ise ei ole Aivari jaoks nähtavuse kese. Vorm väljendab vastutust, kokkuleppeid ja teenimist. See eeldab, et „nööbid on kinni ja rind puhas“ – mitte ainult otseses, vaid ka sümboolses tähenduses.
Nähtaval inimesel tuleb mõista, mida ta esindab ja millist mõju tema sõnad avaldavad.
See on oluline õppetund ka juhtidele, ettevõtjatele ja ekspertidele. Nähtavus ei tähenda üksnes õigust mikrofoni võtta. See tähendab valmisolekut vastutada selle eest, mida me mikrofoni kaudu võimendame.
Paljusid inimesi hoiab nähtavusest eemal hirm. Kardetakse kriitikat, vääritimõistmist, häbi või tunnet: „Kes olen mina, et midagi öelda?“
Aivar juhib tähelepanu sellele, et nende tunnete juured võivad ulatuda väga kaugele – meie lapsepõlve, perekonda ja isegi põlvkondadeülestesse kogemustesse. Seetõttu ei saa nähtavusega seotud hirmu alati leevendada üksnes parema sisustrateegia või esinemistehnika abil. Mõnikord tuleb enne väljapoole astumist liikuda sügavamale iseendasse.
Pöördepunkt: kindlus sünnib kohtumisest iseendaga
Aivar ütleb, et ta saab olla nähtav selles, milles ta tunneb end kindlalt. See on lihtne, kuid väga oluline mõte. Nähtavuse pöördepunkt ei pruugi olla suur avalik esinemine, menukas postitus või ametikõrgendus. See võib saabuda hetkel, mil inimene suudab ennast vaadelda ilma hirmu ja hukkamõistuta.
Kas ma suudan olla iseendaga vaikuses? Kas ma kuulen oma sisemist dialoogi? Kas ma mõistan, mida ma tegelikult mõtlen, tunnen ja soovin?
Kui inimene ei suuda iseendaga kohal olla, muutub nähtavus kergesti pelgalt esinemiseks. Hakkame kujundama kuvandit, mis peaks teistele meeldima, ning kaugeneme sellest, kes me päriselt oleme.
Aivari jaoks toetavad sisemist teekonda vaikus, palve, enesevaatlus ja kogukond. Just kogukonnas saab inimene ennast jagada, õppides samal ajal ka teisi vastu võtma. Nähtavus ei ole üksnes eneseväljendus, vaid vastastikune suhe.
Siin peitub oluline erinevus nähtavuse ja tähelepanu vahel. Tähelepanu võib saada valjemini rääkides. Usaldus tekib aga siis, kui meie sõnade taga on kohalolu, kogemus ja sisemine kooskõla.
Punkt B: nähtavus kui teadlik kohalolu
Aivari praegust teekonda iseloomustab oskus ühendada erinevaid maailmu: kirikut ja kaitseväge, traditsioone ja tänapäeva, vaikust ja avalikku sõna.
Ta ei eita digimaailma väärtust, kuid nimetab seda „digitaalvarjuks“. See, mida me sotsiaalmeedias jagame, on osa meist, kuid mitte kogu inimene.
See eristus on tänapäeval erakordselt oluline.
Meie profiil ei ole meie identiteet. Meie postitus ei kajasta kogu meie mõttemaailma. Ka tehisaru jääb Aivari sõnul oma võimekusest hoolimata inimese loodud digitaalseks varjuks. See suudab analüüsida minevikku ja olemasolevat teavet, kuid ei asenda inimese südant, tundlikkust ega tõelist inimlikku kontakti.
Seetõttu ei pruugi tuleviku kõige olulisem juhtimisoskus olla suurem nähtavus, vaid sügavam kohalolu.
Maailmas, kus kõik kiireneb, muutub võime peatuda konkurentsieeliseks. Maailmas, kus igaüks saab rääkida, saab kuulamisoskusest usalduse alus. Ja maailmas, kus nähtavust saab automatiseerida, muutub päris inimene veelgi väärtuslikumaks.
Viis õppetundi teadlikumaks nähtavuseks
1. Liigu enne väljapoole astumist iseendasse.
Selgus selles, mida sa mõtled ja mille eest seisad, loob nähtavusele tugeva aluse. Vaikus ja enesevaatlus ei ole passiivsus, vaid ettevalmistus mõjusaks tegutsemiseks.
2. Ole nähtav valdkonnas, milles tunned sisemist kindlust.
Sa ei pea kommenteerima kõike. Mõju ei sünni teemade rohkusest, vaid sinu teadmiste, kogemuste ja sõnade kooskõlast.
3. Mõtle enne, kui võtad mikrofoni.
Digitaalne lava on kõigile avatud, kuid vabadusega kaasneb vastutus. Küsi endalt, kas sinu sõnad loovad selgust ja väärtust või suurendavad hirmu, häbi ja vastandumist.
4. Ära aja segamini inimest ja tema digitaalset varju.
Sotsiaalmeedia loob esmamulje, kuid usaldus süveneb tõelistes suhetes. Ära lase digitaalsel kuvandil muutuda tähtsamaks kui inimene selle taga.
5. Ole enda ja teiste vastu halastav.
Nähtavaks saamine nõuab harjutamist. Me kõik eksime, õpime ja kujuneme. Pideva enesekriitika asemel vajame rohkem tundlikkust, mõistmist ja julgust jätkata.
Vestlusest Aivariga jäi kõlama kaunis mõte: head ideed tuleb panna paljunema.
Nähtavus annabki meile võimaluse olulisi mõtteid levitada. Kuid selleks, et meie ideed looksid rohkem head kui müra, peavad need kasvama teadlikkusest, kogemusest ja inimlikust kohalolust.
Nähtavus ei ole edevus. See on usalduse ja mõjuga seotud juhtimisoskus.
Julgus olla nähtav algab julgusest vaadata iseendasse. Seejärel tuleb julgus olla päriselt kohal. Alles siis sünnib julgus jagada maailmaga midagi, mis võib ka teisi toetada, ühendada ja edasi viia.
https://www.eoc.ee/vaimulik/sarapik-aleksander-aivar/
🎙️ Kuula episoodi „Julgus olla nähtav”!
