Eile küsis üks naine, kellega koos golfi mängisime, ühe täiesti lihtsa küsimuse: „Sina oled ju see, kes selle persoonibrändi asjaga tegeleb. Aga mida sa siis täpsemalt teed?“

Hakkasin vastama. Ja sain poole vastuse pealt aru, et see, mida ma päriselt teen, on nagu väga hästi hoitud saladus. Isegi minu enda jaoks. Sest viimaste aastate jooksul on päris palju muutunud.

Olen kirjutanud persoonibrändingust raamatu ja üle saja neljakümne artikli. Tegin aastaid persoonibrändi koolitusi ja töötasin juhtidega nende nähtavuse kallal. Sellest kasvas välja töö ettevõtete brändingu ja strateegilise kommunikatsiooniga. Aitasin kogenud juhtidel digimaailma tulla ja oma persoonibrändi teadlikult juhtida — võtsime tiimiga sisuliselt üle nende kommunikatsiooni ja lasime neil teha seda, milles nad on superhead.

Samal ajal õppisin coaching’ut ja NLP-d ning läksin järjest sügavamale sellesse, kuidas inimesed ja organisatsioonid tegelikult mõtlevad, otsustavad ja ennast tajuvad. Kaks aastat tagasi viis seesama küsimus mind doktorantuuri, kus uurin juhtide digitaalset kuvandit ja tehisintellekti kasutamist selle loomisel. Sellest on välja kasvanud just juhtidele mõeldud nähtavuse süsteem ja tööriist, mida oleme koos Jörgeniga arendanud — TOP1.

Ja kõige selle kõrval olen töötanud ettevõtetega, aidates neil mitte lihtsalt juhte nähtavaks teha ja brände positsioneerida, vaid ka oma päris väärtus üles leida ja palju selgemalt välja öelda.

Mingil hetkel sain aru, et ükski neist tegevustest eraldi ei kirjelda enam seda, mida ma teen. Ja sain aru veel millestki. Ma ei taha enam teha lihtsalt koolitusi. Ja ma ei taha tegeleda ainult välise pinna lihvimisega — kuidas keegi välja paistab, mida ta postitab, milline on tema logo või kommunikatsioon.

Sest päris muutus ei sünni pinnal. Päris sisu asub sügavamal. Selles, kuidas inimene või organisatsioon ennast lahti mõtestab. Milliseid lugusid ta enda kohta räägib. Ja milliseid mitte. Mida ta päriselt väärtustab. Mille poole ta liigub. Ja kas see, mida ta maailmale näitab, on kooskõlas sellega, kes ta tegelikult on — ja kelleks ta on saamas.

Välist kihti saab alati ilusamaks tuunida. Aga kui sees ei ole selgust, jääb ka kõige parem kommunikatsioon lõpuks hästi lihvitud pinnaks, mis ei kõneta.

Minu töö keskmes on identiteet

Täna algab minu töö palju varem. Ma aitan inimestel ja organisatsioonidel aru saada, kes nad tegelikult on, ja seejärel muuta see teiste jaoks arusaadavaks, tähenduslikuks ja väärtuslikuks. Kes te olete olnud. Kes te olete täna. Ja kelleks te tahate saada.

Enamasti jõuavad minu juurde organisatsioonid ja juhid, kes on juba palju saavutanud — aga kes on oma vanast identiteedist välja kasvanud. Vana lugu ei kirjelda neid enam. Uut ei ole veel sõnastatud. Ja tulevikuambitsioon on organisatsioonist endast juba sammu võrra ees. Minu töö on need kolm omavahel joondada ja panna tulevikuidentiteet juba täna tööle.

See tähendab, et ma ei alusta kunagi logost, sloganist, kodulehest ega LinkedIni strateegiast. Ma kuulan. Juhte. Omanikke. Töötajaid. Kliente. Kasutan coaching’u ja NLP tööriistu, brändingu, strateegia ja kommunikatsiooni vaadet ning otsin üles korduvad mustrid, keele, väärtused, pingekohad ja selle, mis teeb inimese või organisatsiooni päriselt eriliseks.

Ma ei mõtle identiteeti välja — ma aitan selle välja kaevata

Kogu selle õppimise, uurimise ja praktilise töö tulemusena olen välja töötanud metoodika, mille abil jõuda inimese või organisatsiooni päris tuumani. See ei ole üks küsimustik ega üks töötuba. See on mitmekihiline protsess, mis küsib kolme asja.

• Mis teeb selle inimese või organisatsiooni päriselt eriliseks?
• Mis kordub sõltumata rollidest, teenustest või turust?
• Mis on see väärtus, mida luuakse viisil, mida teised päriselt kopeerida ei saa?

Ma ei mõtle identiteeti välja. Ma aitan selle välja kaevata, sellest aru saada, selle sõnastada ja pakendada nii, et ka teised sellest kiiresti aru saaksid.

Sest enamasti on see tuum juba olemas. Seda lihtsalt ei ole veel märgatud, teadlikult sõnastatud ega piisavalt selgelt nähtavaks tehtud. Sellepärast tunnevadki inimesed ja organisatsioonid end selles töös tavaliselt väga kiiresti ära: „Jah. See olemegi meie.“

Kui sa tead, milles sa oled pagana hea, muutub kogu nähtavuse küsimus

Nähtavus ei ole enam lihtsalt enda näitamine. See ei ole ego ega vajadus olla kogu aeg pildil. See on oma unikaalsuse omaksvõtmine — ja koos sellega vastutuse võtmine.

Kui sul on midagi, millest teised inimesed võivad päriselt kasu saada, siis on sinu ülesanne teha see nähtavaks, arusaadavaks ja kättesaadavaks neile, kelle jaoks sellel on väärtus.

Ja tegelikult ei ole siin suurt vahet, kas räägime inimese persoonibrändist või ettevõtte brändist. Mõlemal juhul algab kõik samast kohast. Kõigepealt tuleb üles leida see, mis on päriselt sinu oma. Siis tuleb see omaks võtta. Ja lõpuks võtta vastutus selle eest, et inimesed, kes sellest väärtusest kasu võiksid saada, sellest ka teada saaksid.

Alles siis tulevad positsioneerimine, bränding, visuaalne identiteet, persoonibrändid, juhtide nähtavus, kommunikatsioon ja turundus. Sest mida tugevam on sisemine vundament, seda vähem on välises kommunikatsioonis vaja midagi kunstlikult välja mõelda. Ja seda paremini kõik töötab.

Pidin täpselt sama protsessi ise läbi tegema

Kui ma paar aastat tagasi teadlikumalt rahvusvahelisele turule liikusin, ei saanud ma veel päriselt aru, mida ma seal tegema hakkan. Teadsin, mida ma oskan. Aga ma ei osanud veel sõnastada, mis on see üks asi, milles ma olen väga tugev ja mis teeb minu töö teistsuguseks.

Täna töötan suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega ja teen tööd, mille peale väga kõvad tegijad ütlevad vahel lihtsalt: „Me ei ole seda varem niimoodi näinud.“ Ja nüüd saan ma aru, miks. Mitte sellepärast, et ma oskan ühte konkreetset asja paremini kui kõik teised. Vaid sellepärast, et minu tugevus on oskus minna sügavale ja näha korraga mitut kihti — ühendada identiteet, inimesed, strateegia, bränd, kommunikatsioon, nähtavus ja tulevikuambitsioon üheks tervikuks.

Korraga kunst ja teadus

Mis mind selle töö juures kõige rohkem inspireerib, on intuitsiooni, loogika ja strateegilise mõtlemise sünergia. Ühelt poolt on vaja osata kuulata, tajuda nüansse, märgata seda, mida välja ei öelda, ja usaldada intuitsiooni. Teiselt poolt on vaja väga selget loogikat, struktuuri, analüüsi ja strateegilist mõtlemist, et kõik need killud kokku panna ja muuta millekski, mis on arusaadav, kasutatav ja päriselt töötab.

Just sellepärast on selles töös vaja mõlemat. Sest brände ei tajuta ainult ratsionaalselt. Väga suur osa sellest, kuidas me inimest, ettevõtet või brändi tajume, toimub alateadlikult — läbi keele, tonaalsuse, visuaalide, käitumise, sümbolite, assotsiatsioonide ja väikeste signaalide, mida me ise sageli ei märka.

Sellepärast ei piisa ainult küsimusest „Mida me tahame öelda?“. Küsida tuleb ka „Milliseid signaale me tegelikult välja saadame?“ ja vaadata seda, mida inimesed päriselt tajuvad. Milliseid mustreid nad märkavad. Milliseid tähendusi nad loovad. Mida nad tunnevad, isegi kui nad ei oska seda veel sõnadesse panna.

Siin muutubki intuitsioon oluliseks. Intuitsioon aitab märgata seda, mis jääb sõnade alla — pingeid, vastuolusid, korduvaid mustreid ja tähendusi, mida inimesed või organisatsioonid ise veel ei teadvusta. Aga intuitsioonist üksi ei piisa. Selleks, et sellest tajust saaks tugev identiteet ja tugev bränd, on vaja loogikat, struktuuri ja strateegiat: osata nähtut analüüsida, mustrid lahti võtta, oluline ebaolulisest eristada ning ehitada sellest teadlik süsteem, mis töötab järjepidevalt eri kanalites, eri inimestega ja eri olukordades.

Kunst on tajuda seda, mis ei ole veel nähtav. Teadus on ehitada sellest midagi, mida teised hakkavad selgelt tajuma.

Miks ka poks on identiteeditöö

Sama mõtte alla mahub ka üks projekt, mis pealtnäha võiks tunduda täiesti eraldi maailmana. Koos Monikaga oleme loonud kogemusliku formaadi Next Round, kus toome poksi põhimõtteid juhtimisse ja tiimitöösse.

Esmapilgul tekib küsimus: mis seos on poksil brändi või identiteediga? Tegelikult väga otsene. Sest identiteet ei ole ainult see, mida sa enda kohta ütled. Identiteet väljendub selles, kuidas sa päriselt käitud. Kuidas sa surve all reageerid. Kuidas sa sead piire. Kuidas sa hoiad fookust. Kuidas sa seisad oma positsiooni eest. Kuidas sa usaldad ennast ja teisi. Kuidas sa reageerid siis, kui olukord muutub ootamatuks või ebamugavaks.

Poks teeb väga kiiresti nähtavaks mustrid, mida inimene ise endas ei pruugi märgata. Sa võid rääkida enesekindlusest, julgusest, kohalolust, usaldusest või juhtimisest väga veenvalt. Aga hetkel, kui olukord muutub füüsiliseks, kiireks ja ootamatuks, tuleb päris muster välja.

Seepärast ei ole see poksiformaat minu jaoks juhuslik kõrvalprojekt. See on lihtsalt teine viis teha nähtavaks sedasama, millega ma oma põhitegevuses tegelen — aidata inimestel ja tiimidel oma identiteeti märgata, lahti mõtestada, väljendada ja päriselt kehastada.

Identiteet ei ole slaid ega slogan

Ja võib-olla ongi siin kogu minu töö kõige olulisem ühine nimetaja. Identiteet ei ole midagi, mida kirjutatakse valmis PowerPointi slaidile. See ei ole slogan. See ei ole väärtuste nimekiri seinal. See ei ole LinkedIni profiil.

Identiteet on see, kuidas sa ennast mõtestad, milliseid valikuid sa teed, kuidas sa käitud ja millise jälje sa teiste inimeste tajusse jätad.

Täpselt sama kehtib tugevate organisatsioonide kohta. Nende päris eristumine ei asu tavaliselt rollides, ametinimetustes, tegevustes, teenustes ega toodetes — need võivad muutuda. Päris eristumine asub sügavamal. Selles, kuidas organisatsioon maailma näeb. Kuidas ta mõtleb. Milliseid valikuid ta teeb. Mida ta peab oluliseks. Miks inimesed teda usaldavad. Ja millist väärtust ta loob viisil, mida teised ei suuda päriselt kopeerida.

Igal inimesel ja organisatsioonil on see olemas. Küsimus on selles, kas ta ise teab, mis see on. Kas ta oskab seda sõnastada. Kas ta julgeb selle omaks võtta. Kas ta suudab seda oma käitumisega kanda. Ja kas ka teised saavad sellest aru.

Nii et jah — ma tegelen endiselt persoonibrändinguga. Ja brändinguga. Ja juhtide nähtavusega. Ja kommunikatsiooniga. Ja tehisintellektiga. Ja vahel isegi poksiga. Aga täna näen neid kõiki ühe palju suurema töö eri väljunditena.