Kas oled kunagi tundnud, kuidas su süda hakkab kiiremini põksuma, kui pead tegema midagi täiesti uut ja tundmatut? See on see hetk, kui seisad mugavustsooni piiril – selle turvalise, kuid piirava ala ja uute võimaluste maailma vahel.
Mõni nädal tagasi sain kõne oma 9-aastase poja koolist. Esimene mõte? Kas kõik on ikka korras? Aga asi ei puudutanudki minu last, vaid mind. Keegi oli osalenud minu koolitusel ning nüüd otsustasid korraldajad teha mulle ja mu abikaasale ettepaneku olla Playboxi säravad õhtujuhid. What? Kust selline mõte tuli?
Mis te arvate – kas ma olen kunagi midagi sellist teinud? Ei. Kas mu mees on? Ka mitte. Kas ma olin kohe nõus? Jah! Mulle meeldib öelda „jah“ uutele ja põnevatele väljakutsetele – isegi siis, kui need on hirmutavad. Ja õnneks tuleb mu mees enamasti mu hullustega kaasa.
Nii leidsimegi end eelmisel neljapäeval laval, täiesti uues rollis – tundes end ühtaegu nii elevil kui ka pisut ebakindlalt. Eee… Mida me täpselt tegema peame? Ja mis nüüd juhtuma hakkab? Ja teate, mis juhtus? Me saime suurepäraselt hakkama! Päeva lõpuks ütlesin mehele: „Wow, kui äge see kogemus oli!“
Aga miks ma Sulle sellest räägin? Sest, see oli taas meeldetuletus, et kõik ägedad asjad asuvad väljaspool meie mugavustsooni.
Kas ma hommikul mõtlesin, miks mul seda vaja on? Absoluutselt. Kas ma õhtul tundsin, et see oli üks parimaid otsuseid? Absoluutselt.
Aga miks me uusi asju kardame?
Hirm tundmatu ees on täiesti loomulik. Me kõik tunneme seda. Meie aju on programmeeritud kaitsma meid kõige eest, mis tundub riskantne või ebakindel – ehk sisuliselt iga uue asja eest. See kaitsemehhanism on seotud meie limbilise süsteemiga, eriti amügdalaga, mis reageerib kõigele, mis võib näida ohuna – isegi kui see „oht“ on vaid avalik esinemine, postituse tegemine või uue projekti alustamine. Eriti, kui see on seotud tähelepanu keskpunktis olemisega.
Tihti ei ole asi isegi selles, et kardaksime uut tegevust ennast, vaid hoopis võimalust ebaõnnestuda, saada kriitika osaliseks, mitte meeldida kellelegi või mitte vastata seatud standarditele – olgu need siis enda või kellegi teise omad. See nimekiri potentsiaalsetest “aga mis siis, kui…” mõtetest on nii pikk, et lihtsam on üldse mitte alustada. See hirm aga viib meid automaatselt tagasi mugavustsooni – sinna, kus on turvaline, kuid kus tegelikult midagi ei muutu.
Tegelikult ei ütle sinu aju sulle, et sa ei suuda – see ütleb lihtsalt, et see on uus ja tundmatu. Ja aju armastab tuttavat ja turvalist.
Ja siin on üks oluline tõde: kõik, mida sa praegu oskad, oli kunagi midagi, mida sa ei osanud.
Kuidas persoonibränd ja mugavustsoon on omavahel seotud? Ühe lausega öeldes – ägedat persoonibrändingut mugavustsoonis ei tee.
Persoonibränd on sinu unikaalne kombinatsioon oskustest, väärtustest, kirest, stiilist, tugevustest kogemustest ja sinu loost koos tõusude ja mõõnadega, mida sa julged maailmaga jagada. Kuid kui sa hoiad end ainult tuttavas ja turvalises, siis sa ei arene ega eristu – ja nähtamatuks jäämine on üks suurimaid ohte persoonibrändi loomisel.
Kui sa ei astu oma mugavustsoonist välja, siis:
- Sa ei avasta uusi oskusi ega tugevusi
- Sa ei saa luua uusi ja huvitavaid võimalusi
- Sinu persoonibränd ei arene, sest sa ei näita oma mitmekülgsust ega potentsiaali.
Kujuta ette kahte inimest. Inimene A teeb iga päev samu asju ja hoiab end varjus. Inimene B julgeb võtta riske, jagada oma mõtteid ja astuda rambivalgusesse ka siis, kui see tundub hirmutav. Kumb neist inspireerib sind rohkem? Kumb äratab su tähelepanu, kelle mõtteid sa kuulaksid ja kellega sooviksid koostööd teha? Keda sa tänapäeva kiiretempolises maailmas üldse märkaksid ja mäletaksid?
Persoonibrändingus kehtib üks reegel – mida edukam sa olla tahad, seda rohkem pead sa pildis olema. Aga mida rohkem pead sa pildis olema, seda rohkem pead oma mugavustsoonist välja astuma.
Kuidas mugavustsooni teadlikult kasvatada?
Muuda oma suhtumist – mis siis, kui väljakutse asemel teeksid sellest mängu?
1. Vali üks pisike samm, mis viib sind mugavustsoonist välja
See EI PEA olema midagi suurt. Tegelikult ongi parim alustada väikestest sammudest.
Mõned ideed:
- Tee sotsiaalmeedias postitus teemal, mis on sulle oluline või mis sind täna inspireeris.
- Alusta päeva külma duši all (jah, see on ka mugavustsoonist väljumine!)
- Küsi nõu või koostöövõimalust kelleltki, keda imetled
- Tee midagi, mida oled edasi lükanud, sest see tundub ebamugav
Kui see samm tundub hirmutav, siis muuda see väiksemaks. Kui „avalda artikkel“ tundub liiga suur, siis alusta sellest, et paned kirja esimesed ideed.
2. Väljakutse vs mäng
Meie aju armastab mängida. Kui näeme midagi „väljakutsena“, võib see tunduda raske ja pingeline. Aga mis siis, kui suhtuksime sellesse kui mängu?
„Ma PEAN tegema midagi uut“ → „Ma VAATAN, kui põnev see võib olla!“
„Aga mis siis, kui ma ebaõnnestun?“ → „Aga mis siis, kui see tuleb välja paremini, kui ma arvasin?“
„See on liiga raske“ → „Ma lihtsalt proovin – ja vaatan, mis juhtub!“
Näide:
Kui tahad teha oma esimese video sotsiaalmeediasse, võib see tunduda hirmutav. Aga mis siis, kui võtaksid seda kui mängu? “Teen testi – kas suudan 10 sekundiga midagi huvitavat öelda!”
Nii kaob pinge ja tegevus muutub lihtsamaks ning nauditavamaks.
3. Et aju võtaks muutuse vastu, tee sellest mäng:
„Mis on kõige väiksem samm, mida ma täna saan teha?“
„Kas ma suudan seda teha kõigest 5 minutit?“
„Kui see oleks mäng ja mul poleks midagi kaotada, kuidas ma seda prooviksin?“
Mida rohkem sa suudad asju mänguna võtta, seda lihtsam on mugavustsoonist välja astuda.
4. Me õpime ja kasvame läbi positiivset tagasiside. Seega premeeri ennast iga kord, kui sa midagi uut proovid!
Patsuta end õlale. Tee linnuke oma „mugavustsooni väljumise“ tabelisse. Luba endale väike preemia (kasvõi tassike head kohvi või 10 minutit lemmiktegevust).
Mida see sulle annab?
- Sa õpid, et enamus hirme on tegelikult lihtsalt uus ja tundmatu – ja need kaovad, kui sa tegutsema hakkad
- Sa avastad, et kasv ja areng on palju lihtsamad, kui sa muudad oma suhtumist
- Sa saad rohkem enesekindlust, sest näed, et oled suuteline rohkemaks, kui sa arvasid
- Ja kõige olulisem – sa hakkad oma elu päriselt elama.
Kui ma ütlesin „jah“ Playboxi õhtujuhtimisele, ei teadnud ma täpselt, mis saama hakkab. Aga ma otsustasin, et see on minu võimalus “to play outside the box” – mängida väljaspool oma mugavustsooni. Ja kui see äge päev läbi sai, tundsin enda üle uhkust, sain uusi kogemusi ja õppisin midagi väärtuslikku iseenda kohta.
Sama kehtib ka sinu kohta.
Nii et ma küsin sinult: Mis on see üks asi, mida sa oled edasi lükanud, sest see tundub liiga hirmutav? Mis oleks väike pisike samm, mis on küll veidi hirmutav, aga siiski tehtav?
Astu see esimene väike samm. Sa ei tea kunagi, mis võib saada võimalikuks, kui astud selle esimese sammu. Aga tagasi vaadates mõistad, et see äge persoonibränd, mis loob sulle uusi võimalusi ja inspireeriba ka teisi, koosnebki just nendest väikestest ja suurematest sammudest väljaspool sinu mugavustsooni.
