On üks paradoks, mida ma olen viimastel aastatel üha selgemalt näinud: nähtavus ei alga siis, kui tunned end valmis olevat. Nähtavus algab siis, kui sa otsustad, et sinu idee, kogemus või hääl on väärt seda, et see jõuaks teisteni enne, kui hirm jõuab sind tagasi tõmmata.
Selles „Julgus olla nähtav“ episoodis räägib Triin Randloo nähtavusest kahel tasandil: olla nähtav iseendana ja olla nähtav „ekraanil“. Ta ei tee sellest filosoofilist loengut, vaid toob nähtavale ühe praktilise tõe: julgus ei tähenda hirmu puudumist. Julgus tähendab, et sa tegutsed ka siis, kui hirm istub autos kõrvalistmel.
Punkt A – kust Triin alustas: ideed, mis võtsid üle, ja sisemised barjäärid
Triinu teekond algab varakult – 16–17-aastaselt, kui „tubli tüdruku“ fooni kõrvale tekkis mässumeelne, loov ja üllatavalt ettevõtlik jõud. Ta disainis riideid, müüs neid, korraldas moeetendusi ja konkursse. Kuigi koolihinded kannatasid, sai ta selle perioodi kaudu midagi, mida ükski õpik ei anna: kontaktid, eneseteostuse ja „ma saan hakkama“ kogemuse.
Hirmud ei puudunud. Hirm olla naeruväärne. Hirm, et keegi arvab midagi. Hirm, et „kui ma ei tee ideaalselt, siis ma kukun läbi“. Aga Triin ütleb otse: läbikukkumist kui nähtust tema maailmas ei eksisteeri – see on lihtsalt sõna, millele me anname liiga palju võimu. Tema jaoks on „ebaõnnestumine“ tagasiside, mis suunab järgmise lahenduseni.
Ja siin on nähtavuse tuum: kui sa defineerid nähtavust kui „kohtuotsust“ (kas ma meeldin?), jääd sa alati sisemiselt sõltuvusse publikust. Kui sa defineerid nähtavust kui „tagasisideahelat“ (mis töötab, mis mitte, mida ma õpin?), muutub nähtavus juhtimisoskuseks.
Pöördepunkt – mis muutis tema nähtavuse teekonda
Triinul ei olnud ühte „suurt valgustumist“. Tal oli mitu. Ja need pöördepunktid ei tulnud „motivatsioonist“, vaid olukordadest, mis sundisid liikumisele.
Üks neist oli Singapur – aeg, mil üks uks sulgus väga konkreetselt: töö lõppes, raha oli vähe ja korraga oli vaja leida uus suund. Just sealt sündis Pilatre’i treeningmetoodika: igavus jooksulindil muutus ideeks, idee muutus nimeks, nimi muutus meeskonnaks (füsioterapeudid, kehateadlased) ning lõpuks päris brändiks, millel oli ka suurte partnerite (Sportland, Nike) tugi.
Teine pöördepunkt on peaaegu absurdne – ja just seetõttu geniaalne. COVIDi ajal jõudis Triin Tinderi vestluste ja „käepiltide“ kaudu mõtteni luua Hand Scan System – süsteem, mis analüüsib käelaba ja sõrmede proportsioone ning annab „mehelikkuse“ kohta hinnangu ja soovitusi. Üks Facebooki postitus viis tasuta meediakajastuseni (sh suured väljaanded ja raadio). See ei olnud „väga hoolikalt planeeritud PR-kampaania“, vaid nähtavuse ahel: tegin ära, jagasin rõõmu, maailm reageeris.
Triin ütleb ka midagi, mida tasub endale ausalt otsa vaadata: ta ei tee plaani. Ta tegutseb orgaaniliselt. Ja see toimib, sest tal on sees üks süsteem, mis on tugevam kui kalender: ta reageerib ideele tegutsemisega.
Punkt B – kuhu ta on jõudnud: mõju, vabadus ja selge identiteet
Täna on Triinu „nähtavus“ palju enamat kui ekraanil olemine. See on võime:
- märgata turul auku;
- siduda loovus turundusmõtlemisega;
- ehitada idee ümber meeskond;
- ja mis kõige olulisem: jätkata ka siis, kui esialgne ärimudel ei tööta.
Ta toob välja, kuidas Pilatre’i algne B2C-loogika nihkus ajas B2B suunda – treeneritele ja koolidele. See on väga küps ettevõtlusmoment: mitte klammerduda esialgsesse „õigesse plaani“, vaid liikuda sinna, kus päriselt tekib väärtus ja nõudlus.
Ja kuigi ta räägib julgusest, ütleb ta ausalt: ta kardab siiani. Pabin tuleb enne episoodi. Pabin tuleb enne kõnet. Aga ta ei tee sellest draamat – ta tõlgendab seda keha kaitsemehhanismina ja astub ikkagi „lavale“.
Õppetunnid ja soovitused – mida Triinu loost endaga kaasa võtta
Kui sa tahad enda nähtavust kasvatada (ettevõtjana, juhina, eksperdina), siis Triinu loost joonistub välja viis rakendatavat printsiipi:
- Ära tee hirmust identiteeti. Hirm ei tähenda, et sa ei peaks tegutsema. Hirm tähendab, et sa oled piiril, kus kasv algab.
- Tee esimene samm enne, kui tekib „täiuslik plaan“. Triin helistas sponsorile kohe, mitte „järgmise kuu strateegiapäeval“.
- Ära pusserda üksi – koonda targemad enda ümber. Kiirus ja kvaliteet tulevad meeskonnatööst, mitte kangelaslikust üksiküritamisest.
- „Läbikukkumine“ on tagasiside, mitte häbimärk. Kui mudel ei tööta, muuda mudelit – mitte oma väärtust.
- Ole päriselt sina ise. „Meeldin – ei meeldi“ ei ole brändistrateegia. See on sisemine vabadus, mille pealt tekib usaldus.
Triin sõnastab „julguse olla nähtav“ ülimalt lihtsalt: olla sina ise. Mitte filtritega „sobiv mina“, vaid päris mina – koos oma ideede, julguse ja vahel ka värinaga põlves.
Ja see ongi nähtavuse kõige küpsem tase: sa ei jaga selleks, et saada tähelepanu. Sa jagad selleks, et luua usaldust. Et anda inimestele orientiir. Et käivitada liikumist – enda elus ja nende elus, kes sind kuulavad.
Nähtavus ei ole edevus. Nähtavus on usalduse ja mõjuga seotud juhtimisoskus. Ja Triinu lugu tuletab meelde: mõnikord ei ole vaja rohkem mõelda. Vaja on teha esimene samm.“
https://www.instagram.com/triinrandloo/
https://www.linkedin.com/in/triinrandloo/
🎙️ Kuula episoodi „Julgus olla nähtav”!
