Mõnikord ei tähenda nähtavus mitte valguse poole liikumist, vaid julguse leidmist näidata kõiki oma varjundeid. Just sellest räägib terapeudi ja fotograafi Mari lugu – teekonnast, kus välise enesekindluse taha peidetud hirmud muutusid sisemiseks selguseks ja rahuks.
Mari on inimene, kes on sõna otseses mõttes olnud laval – modellina, võistlussportlasena ja fotograafina. Tema jaoks pole olnud probleemiks nähtav olla, vaid pigem „kuuldud olla“. Ta ütleb, et laval olemine on lihtne: seal hindavad teised su välist vormi. Aga nähtavus, mis tuleb seestpoolt – oma mõtete, tunnete ja haavatavuse jagamine – on sootuks teine tase.
Just seal algabki tema lugu: teekond autentsuse ja tervikliku nähtavuse poole.
Punkt A – esimesed sammud ja sisemised barjäärid
Noore naisena oli Mari mitmes rollis: modell, sportlane ja fotograaf. Iga roll andis talle uue osa julgusest, kuid samal ajal ka uue väljakutse.
Kui ta võistles bikiinifitnessis, tundis ta sisemist vastupanu – kas see kuvand sobib kokku tema fotograafi rolliga? Kas kliendid võtavad teda tõsiselt?
Tegelikkus osutus aga vastupidiseks: hirm oli suurem kui reaalsus. Just sportlased ja aktiivsed inimesed hakkasid teda leidma ja tema käest pilte tellima. Tema autentsus lõi ühenduse, mitte distantsi. See kogemus õpetas talle, et nähtavus pole kunagi ühesuunaline. Kui me julgeme näidata end tervikuna, avanevad uued ukse, mida me ei oleks isegi osanud otsida.
Pöördepunkt – spordist teraapiani
Sportlaskarjääri lõpetamine oli Marile rohkem kui karjäärimuutus – see oli sisemine kasv. Ta ütleb, et see protsess kasvatas temast terapeudi.
Kui ta astus uude rolli terapeudina, ei olnud hirm enam nii suur. Ta oli juba kogenud, kuidas oma erinevate külgede näitamine võib viia lähemale enese mõistmisele ja teiste aitamisele.
Personaalbrändi lahti mõtestamine andis talle kindlust: ta ei pea oma rolle kunstlikult ühendama ega peitma. Tema bränd on tema tervik. Fotograafia ja teraapia teenivad eri eesmärke, kuid koos loovad need tasakaalu – valguse ja sügavuse, esteetika ja empaatia.
Punkt B – nähtavus kui sisemine rahu
Täna on Mari nähtav mitmel tasandil. Tema sotsiaalmeediapostitused kõnetavad just neid, kes tunnevad sarnaselt – tugevaid naisi, kes on jõudnud punkti, kus sisemine hääl ütleb: „Midagi peab muutuma.”
Tema kliendid tulevad sageli soovituste kaudu – inimesed, kes on teda märganud ja usaldavad. See on nähtavus, mis sünnib mitte häälekusest, vaid aususest.
Mari jaoks tähendab julgus olla nähtav nüüd midagi enamat kui professionaalne eneseväljendus – see on viis olla olemas teistele, kes otsivad tuge, selgust ja julgust.
Õppetunnid ja soovitused teistele
Mari teekond õpetab, et nähtavus ei ole lõpptulemus, vaid praktika – igapäevane valik end usaldada.
Tema kolm peamist õppetundi:
1. Astu esimene samm, isegi kui käed värisevad. Esimene postitus, esimene avalik jagamine – hirm kaob alles läbi tegutsemise.
2. Ära karda oma mitmekülgsust. Iga roll kannab väärtust ja loob terviku, mis teeb su ainulaadseks.
3. Nähtavus algab sisemisest rahust. Kui oled enda sees kohal ja ei ole vaja midagi tõestada – nähtavus muutub loomulikuks olekuks.
Mari lugu tuletab meelde, et nähtavus ei ole edevus, vaid enesejuhtimise oskus.
Iga kord, kui me valime näidata end sellisena, nagu oleme – mitte täiuslikuna, vaid terviklikuna –, anname ka teistele loa teha sama.
Ja just seal, selles haavatavas ja ausas kohas, sünnib tõeline mõju.
Viivika oli lapsena loomulikult nähtav. Ta esines, laulis ja nautis publikut. Kuid teismeeas muutus see rõõm hirmuks – teda narriti madala hääle pärast. See kogemus jättis jälje: Viivika õppis hoidma end tagasi, rääkima vaikselt ja tegema oma asju „salaja“. Ta oli aktiivne, aga nähtamatu – justkui kardaks oma tegutsemisega kedagi segada. „Ma võtsin endale vastutuse teiste inimeste tunnete eest,“ meenutab ta.
Pöördepunkt – otsus jagada, mitte peita
Neli aastat tagasi osales Viivika hariduse kõneisikute programmis, kus persoonibrändingu moodul pani teda peeglisse vaatama. Ta mõistis, et õpetajana on tal juba oma bränd – väärtuste ja mõjuga seotud identiteet. Ja et nähtavus pole teiste häirimine, vaid inspiratsiooni jagamine.
See teadmine muutis kõike. Viivika hakkas jagama oma mõtteid ja tegemisi sotsiaalmeedias ning kolme nädala jooksul tuli mitu ootamatut pakkumist: Tartu Ülikooli programmid, mentorlus, koolitused. „Ma sain aru, et mind märgatakse. Ja läbi teiste peegelduste hakkasin nägema ka enda potentsiaali,“ ütleb ta.
Punkt B – nähtavus, mis loob heaolu
Täna tegutseb Viivika õpetaja, koolitaja, superviisori ja coach’ina. Tema nähtavus pole eesmärk, vaid tööriist – viis, kuidas oma missiooni ellu viia. „Minu eesmärk on luua vaimset heaolu haridussüsteemis. Nähtavus aitab seda teha, sest see loob ühenduse ja usalduse,“ ütleb ta.
Tema jagamised on soojad, ausad ja elulised – mitte „vaadake mind“, vaid „vaadake, kui ägedaid asju saab koos teha“. Ja tulemuseks on mitte ainult nähtavus, vaid usaldus – nii õpilastelt, kolleegidelt kui ka kogukonnalt.
Õppetunnid teekonnalt
Viivika lugu näitab, et nähtavus on sisemine kasv, mitte turundusvõte.
Siin on tema 5 praktilist õppetundi:
1. Postita, isegi kui käed värisevad. Esimesed sammud on alati ebamugavad – see on osa protsessist.
2. Ära vastuta teiste tunnete eest. Igaüks näeb sinu jagamistes seda, mida ta on valmis nägema.
3. Autentsus on tähtsam kui täiuslikkus. Isegi kui pool pead on pildilt puudu, on see parem kui üldse mitte jagada.
4. Ära tee seda laikide pärast. Tõeline nähtavus sünnib aususest, mitte tagasisidest.
5️. Tee seda südamehäält kuulates. Kui miski paneb hinge helisema, siis on see märk, et oled õigel teel.
Uus peatükk – raamat klassijuhataja südamest
Viivika on seadnud endale eesmärgi kirjutada raamat klassijuhatajatest – ametist, mida ülikoolides ei õpetata, kuid mille tähendus õpilase elus on hindamatu.
Tema tulevane raamat keskendub praktilistele nõuannetele, vaimse tasakaalu hoidmisele ja enesehoidmisele.
„Ma sain aru, et ma olen juba praegu piisav, et alustada,“ ütleb ta.
See ongi Viivika loo tuum: nähtavus ei tule siis, kui oled täiuslik, vaid siis, kui otsustad jagada oma ebatäiuslikkust julguse ja armastusega.
Nähtavus kui hoolimise vorm
Viivika tuletab meelde, et nähtavus ei ole edevus. See on viis öelda: „Ma hoolin piisavalt, et jagada seda, mis võib aidata ka sind.” Ja see ongi juhtimisoskus, mida iga õpetaja, juht või loovisik vajab – julgus olla nähtav, et teised saaksid end ära tunda sinu valguses.
https://www.maripukk.ee/
https://www.marifoto.ee
https://www.linkedin.com/in/mari-pukk
https://www.instagram.com/maripukk/
https://www.facebook.com/maripukk
